Kodudes, kauplustes, külmhoonetes ja tehnoloogiliseks otstarbeks toodete jahutamiseks ning külmutamiseks kasutatavad külmkapid (külmikud) ja külmutid kasutavad tööks samuti soojuspumba põhimõtet, kuid seekord soojuse eemaldamiseks külmkapist, -hoonest või -kambrist (ruumist). Neid seadmeid ei nimetata soojuspumpadeks.

Kasutatavaimad soojuspumbad on aurukompressor- ja absorptsioonsoojuspumbad. Sealjuures saab soojuspumbad jagada viide klassi:

• maasoojuspump;
• ventilatsioonisoojuspump;
• kombineeritud ventilatsiooni-maasoojuspump;
• õhk-õhk-soojuspump;
• õhk-vesi-soojuspump.

Soojuspumba kütteenergia koosneb kahest osast: energiast, mis võetakse madalatemperatuurilisest keskkonnast aurusti kaudu, ning kompressori tarbitud ja soojuseks muundatud energiast. Soojuspumba töö efektiivsust võib iseloomustada soojusteguriga (ingl k COP – coefficient of perfomance), mis on kogu saadud soojus­energia ja kompressori tarbitud energia suhe. Soojuspumpade soojustegur võib teoreetiliselt olla 3–10. Määravaks on temperatuuritõus. Mida väiksem on temperatuuritõus (keskkondade temperatuuride vahe), seda suurem on soojustegur. Soojustegurit ei peaks nimetama kasuteguriks, sest viimasel on tehnikas väga kindel tähendus: saadud energia suhe tarbitud energiasse ja see on alati väiksem kui üks (ehk väiksem kui 100%). Vaata ka soojusmasina kasutegur.

Kuna soojustegur muutub hooaja jooksul, siis peegeldab küttelahenduse efektiivsust paremini hooaja keskmine soojustegur (SPF – seasonal perfomance factor). Hooaja keskmine soojustegur (SPF) jääb maasoojuspumpade puhul järgmistesse vahemikesse: põrandkütte puhul 3,5–4 ning radiaatorkütte puhul 3–3,5. Soojustegurite erinevused on tingitud asjaolust, et radiaatorkütte puhul on vajalik maksimaalne väljundtemperatuur kõrgem (~50 °C) kui põrandkütte puhul (~35 °C).